KILLUD EI TOO ÕNNE

KILLUD EI TOO ÕNNE

Mõtlesin, et panen siia kirja ühe õpetliku ja rõveda loo klaasikildude korralikult koristamise tähtsusest. Ise ma ilmselgelt piisavalt korralikult ei koristanud tookord, kui kodus mingi klaas katki kukkus. Enne veel, kui arugi sain, tundsin, et suure varba all teeb miski haiget ja mingi imepisikene veretäpike tõesti oli ka näha, kuid no see oli ka kõik ja ma mõtlesin, et ah pole hullu 😀

Ajapikku hakkas see igal sammul endast mulle valu näol märku andma, kuid tõesti siiralt lootsin, et küll ise korda läheb ja kui seal midagi ongi, siis küll ise välja tuleb. Käisin endiselt jooksmas pluss ma olin juba ka rase ja ei tulnud isegi pähe, et minna perearsti juurde seda näitama vms 😀 Poogen!

Ühel korral, kui läksime lapsega perearsti juurde tavapärasesse kontrolli siis näitasin enda muret ka ja kirjutati saatekiri röntgenisse. Sai siis pilt ära tehtud ja ennäe imet – midagi nagu oligi sees aga nagu ei olnud ka. Ühesõnaga mingi mikroskoopiline klaasikild või siis armkude, mis tegi nii palju haiget astudes ja siis mind saadetigi Meremeeste polikliinikusse.

Mulle sattus esimesel visiidil väga ”meeldiv” keskealine kibestunud mutike, kes mu jutu peale käratas täiesti taktitundetult, et kus ma enne terve see aeg olin? 😀
Nagu ma oleks tahtnud vastu lajatada, et mis see Sinu asi on, kus mina enne olin? 😀 Nüüd olen ju siin…
Ajas mu jumala närvi oma ebaviisakusega ja ma üritasin siiski põhjendada, et mul on alles nii väike laps kodus, et pole võimalust tulla olnud. Siis vangutas seal pead omaette ja ta isegi ei palunud mul enda varvast näidata vms. Lihtsalt nii muuseas teatas ülbelt mulle, et helistage 2 kuu pärast, kui puhkused läbi on ( suvel käisin seal ) Mõtlesin, et tõesti tulin sellise suhtumise ja info pärast siia ja maksin veel visiiditasu? Täielik NALI 😀
Astusin sealt kabinetist välja ja läksin otsemaid tagasi registratuuri ja rääkisin selle olukorra kõik lahti ja ütlesin ka, et soovin teist kirurgi, kellel on närvid korras (mitte, et mul endal oleks, sest ma olin ikka üsna tige) 😀
Registratuuris imestati veel sellise ebaproffesionaalse käitumise üle ning asjaolu, et too kirurg isegi mitte ei suvatsenud pilku peale heita mu jala seisundile vms. Õnneks sain siis ühe meeskirurgi vastuvõtule ühe kuu pärast, kes oli vana rahu ise ja saigi lõikuseks aeg kokku lepitud. Täiega ”ootasin” seda kohaliku tuimestusega lõikust otse suure varba alla…mmm, kui mõnuuus…
Vot see on peale sünnitust küll PÄEV NUMBER 2, mida ma ei unusta kuni surmani.
See oli septembrikuu alguses aastal 2019, kui ma sõitsin bussiga haiglasse lootuses, et äkki ei ole kõige hullem kogemus. Kannatan ära selle ühe tuimestava süsti varbasse.
Sünnitusel jäin ju ellu, ega see sama hull ju pole…:D
Oh jah, kuidas ma eksisin. See oli RÄMEDALT hull aga lihtsalt teisel viisil!
Astusin siis kabinetti sisse ja mind suunati kõrvale protseduuride tuppa, kus oli mingi voodi/laud, kuhu siis pidin pikali heitma.
Kirurg tuli ka tuppa ja no oligi süstiaeg käes. Süst otse haigesse kohta suure varba alla. Karjusin. Nahk sekundiga läbimärg. Peas vasardas ainus mõte – okei tehtud!
NOT…
Vot selleks ma valmis ei olnud, et ma sain veel 2 süsti mõlema külje pealt kuskile varbakõõluste vahele … okei endiselt olin elus aga tilkusin higist.
Ootasime veidi, et saaks lõikama hakata. Skapell kätte ja oii blin, kuidas kriiskasin seal, sest mul oli ikka niiiii valus ja ma tundsin, kuidas mu varbasse just sisselõige tehti..
Mis seal ikka, mis see 3 lisasüsti siis veel ära ei ole onju? Ega üldse polnud ju valus 😀
Ma ütlen ausalt, see kõik oli niii rõve, nii valus, et jah ei saagi väga sõnadesse panna. Valusid võib ikka nii erinevaid olla.
Õnneks sai siis tehtud ja õmmeldud ja mida iganes veel.
Esimene nädal ei saanud jalale üldse toetuda. Teisel nädalal sain longates kuidagi kõnnitud jalga õrnalt maas toetades. Täielik paranemine võttis umbes 1,5 kuud ja guess what 😀 See sama valu tuli uuesti tagasi. Nagu ei ole võimalik, et jälle on armkude tagasi ja see teebki haiget.
Miks ma sellest siia kirjutasin on see, et ma olin selle juba unustanud, kuni eilseni, kui mul tuli lambist õues kõndides meelde, et issand, mul oli ju selline asi ja mul ei olegi enam valus 😀
Nagu see reaalselt paranes nii kaua, et ma lõpuks ei pannud tähelegi ,et see on täielikult paranenud. Müstika.
Loo lõpetuseks tahan öelda, et jube mõnus on ikka kõndida, kui midagi haiget kuskilt ei tee.
Lihtsad asjad on elus ikka kõige tähtsamad! 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga