MEIE NORA SÜNNILUGU

MEIE NORA SÜNNILUGU

Viimaks leidsin ka aega, et viimaks kirja panna see pikk, kurnav ja kaua oodatud tähtis päev, mil pisike tupsulinnuke meiega ühines. 😀
Ma reaalselt plaanisin sellest suhteliselt kohe kirjutada, et midagi jumala eest meelest ära ei läheks aga ma ei jõudnudki, sest liiga palju oli uut ja huvitavat, millega pidime kohanema ja kui aega oligi vahel harva rohkem siis magasin ma selle suurest väsimusest maha 😀
Niisiis 38. rasedusnädalal hakkas mu keha sünnituseks ettevalmistusi tegema ja ma tundsin stabiilselt tugevamat menstruatsioonivalu ja nii umbes nädal aega järjest, kuni sünnituse alguseni.

Pühapäevasel päeval päev enne sünnitust läksime mehega Ülemiste keskusesse ringi kondama ja seal hakkasid iga natukese aja tagant sellised valuhood tabama, et pidin korraks lausa seisma jääma. Nii ikka mitmeid kordi ja otsustasime koju minna. Kui koju jõudsime umbes kella nelja paiku siis hakkasin jälgima, et kui tihti need tuhude moodi valusööstud mind külastavad. Vahed olid kord 5 minutit, kord 8 ja nii vaheldumisi ja teadsin, et kui asi õige oleks, siis peaks olema tuhude vahed regulaarsed.

Kuna kogemus puudus siis teadmatus tekitas tohutut hirmu!
Minu mäletamist mööda ämmakas ütles, et kui valud juba iga 5 minuti tagant käivad, et siis peaks haiglasse sõitma. Seda me ka mõne tunni pärast tegime, kuna valud olid juba minu jaoks päris tugevad. Haiglas siis kontrolliti avatust ja selleks hetkeks oli seda vaid 1 cm. Koju tagasi.
Naljakas, et haiglas nagu valud vaibusid ja nii kui kodus tagasi olime, hiilisid valud uuesti ligi. Kell 22.00 vms olime me juba teist korda haiglas, sest seekord ma olin kindel, et ma hakkan NÜÜD sünnitama…:D
Sinna jõudes selgus taaskord, et olukord avatusega ei olnud üldse muutunud ja tehti KTG-uuring. Seal kadusid valud jälle ära nagu ma lollitaks arste. See uuring vist näitas ka, et kui valus on.. see number oli hästi kõrge..
Leppisime siis kokku, et oleme kell 7 hommikul platsis, kuna avatuse saavutamiseks pidavat minema tunde, eriti esimesel korral.
Nojah läksime siis koju tagasi ja magada mina valude tõttu enam ei saanudki. Tund tunni haaval läksid valud aina hullemaks ja hullemaks. Kella 4.00 paiku hommikul tuiasin siin ühest toast teise ”uutamise” saatel ja lubasin endale, et ei sega meest enne, kui käes on äratus. Tahtsin, et vähemalt tema end välja puhkaks.

Viimaks olime teel haiglasse ja nüüd tundus iga väike auk teel piinu tekitav. Ma olin selleks hetkeks 15 tundi juba valude käes olnud ja ebareaalne oli see, et endiselt oli ainult 1 cm avatust. Ma olin lihtsalt šokis ja pettunud. Samuti olid tuhud täiesti erinevate vahedega, kuid nüüd võeti õnneks siiski haiglasse sisse. Selleks hetkeks olin magamata juba ca 20 tundi.
Kuna enda riideid ei tahtnud ära rikkuda siis panin mingi haigla kitli selga ja edasist mäletan juba päris lünklikult. Proovisin mingi asja najale end toetada, kui tuhu tuli aga mina seda valu sellises asendis välja kannatada ei suutnud ja pidin ikkagi pikali minema. Värisesin täiesti taltsutamatult ja iga kord kui tuhu tuli, püüdsin kuidagi lõdvestuda aga ma ei saanud, sest see oli tõesti väljakannatamatu. Sain mitmeid kordi arstidelt pahandada, et miks ma ei hinga valu ajal ja et mu beebi ei saa niiviisi samuti hapnikku kätte. Ma aga ei saanud sinna mitte midagi parata.
Arstid otsustasid nüüd mulle uuesti selle KTG värgi külge panna, et kontrollida beebi südamelööke jne. Järgmine asi, mida ma mäletan oli, et arst tuli avatust katsuma paari tunni pärast ning siis oli see 4 cm aga kuidagi nii haiget tegi mulle ja järsku käis korralik laine palati põrandale ning arstide pihta! Looteveed läksid katki-ups 😀
Peale seda alles algasid ”valud”.
Öeldi veel, et siin läheb veel terve päev, sel hetkel ma mõtlesin, et tahaks kuuli pähe vms 😀 Ma ei teagi, millise avatuse korral tavaliselt seda seljasüsti ollakse nõus tegema aga igal juhul mulle ei tahetud seda 4 cm pealt teha, kuna see võib veel rohkem protsessi venitada. Õnneks sain selle siiski, sest ma pidin puhkama, et sünnituseks valmis olla, kui oli vaja valmis olla tõeliseks tööks – pressideks!

Olin kuulnud, et see seljasüst pidi olema lihtsalt ebamugav tunne aga hell no! Ma kahtlustan, et ma sain selle veits valesse kohta, sest see oli nii valus, nagu oleks keegi mulle noa selga löönud ja ma andsin sellest ka teada, niiet mees kuulis mu kaunist häält õue ka 😀

Igal juhul vähemalt see süst tõesti leevendas valusid päris korralikult ja ma sain pool tundi inimlikumalt olla. Järsku tundsin aga, et tahan reaalselt KOHE nr 2 hädale minna wc-sse 😀 Reaalsuses see aga tähendas, et laps tuleb 🙂

Arst tuli siis igaks juhuks kontrollima ja selgus, et poole tunniga oli 4st cm saanud 10 cm . Kas ei pidanud mitte mitu tundi veel minema?
Kolm pressi ja 15 minutiga oligi meie printsess mul süles. Kell oli 13.38 ja oli 22. aprill 2019.
Pikkust oli preilil 47 cm ja kaalu 2455 g.
Sünnihinne oli 10/10 ja arstid ütlesid veel nii armsalt, et nii roosasid lapsi näeb sündides üldiselt filmides 😀
Olgu siis öeldud, et minul ei tulnudki kuni viimase hetkeni regulaarseid tuhusid :O
Kõige tähtsam on lihtsalt iseennast usaldada.
Oi ma ei oska isegi sõnadesse panna seda tunnet, kui laps tervelt ja elusalt käes on ja Sa saad aru, et Sa jäid ellu ja see sai tehtud 😀 VÕIMAS! VÕIMAS! VÕIMAS!
Ma tundsin, et nüüd ei karda ma küll elus enam mitte midagi ja saan kõigega hakkama!
Mees viskas veel nalja, et kas tahan kunagi veel sünnitada? Ta oli ilmselgelt veendunud, et ma ütlen NEVER AGAIN aga ma tundsin end nii tugevana, et oleksin võinud minna 3 kilomeetrise ringi veel joosta oma emotsioonide najalt 😀
Igal juhul minu vastus talle oli, et kasvõi kohe!
Saatsin mehe poodi lillede järgi. Arstid said tänutäheks lillekimbud ja mingeid karbikomme vist ka, kui mälu ei peta 🙂
Ei mäleta täpselt, kui palju minuteid mööda läks, enne kui oli vaja ka platsenta sünnitada. Ma olin juba nii hell kõigest, et isegi see oli mu jaoks valus. Mõtlesin, et no nüüd on küll kõik tehtud aga ei, vajasin veel ilupisteid ka. No tore! Õnneks küll ainult paar pistet aga üllatus üllatus, mis tehakse enne õmblemist? SÜSTI !!!
OTSE õrna piirkonda, niiet on mida meenutada! 😀 Siiamaani sellele mõeldes tuleb mul hapu nägu ette ja katkestan mõtte poole pealt.
Haiglas olime 3 ja pool päeva, kuigi tegelikult oleks piisanud 2-st ka, lihtsalt oli mingi kellaaja teema ja pidime üks päev kauem olema. Vedas täiega ka sellega, et saime päris uhke peretoa. Kartsin küll, et äkki ei joppa ja pole kohta aga näed- õnneks joppas! Koju minek oli ka omaette hirmutav, et arste enam käepärast võtta ei olnud, kõik oli ju nii uus. Meenub veel, et enne haiglast lahkumist arstid ütlesid mulle rõõmsalt, et ma olin nii proff sünnitaja, et nad ootavad mind sinna varsti jälle 😀
No selge siis! 😀 Lõpp hea-kõik hea.
Sõitsimegi nüüd juba kolmekesi koju…

2 Comments

  1. Anita ütleb:

    Ohh sul siis laks isegi hästi ju kui epiduraali said kuigi jah valud on tõesti vastikud eriti veel nii pikalt 🙂
    Õnneks see valu ununeb ja rõõm on seda suurem ja vaata millise armsa tydruku sa said:) oled tubli …kallistan

    • Marit Rattasepp ütleb:

      @Anita : No ma vist oleks otsad andnud ilma epiduraalita ja valu ei ununenud kohe küll aga muutus see lihtsalt äärmiselt tühiseks, kui hoiad oma aaret käte vahel 🙂
      Oojaa ta on tõesti üks kullatükk meil! Suured suured kallistused vastu!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga