MEIE ARONI SÜNNILUGU

MEIE ARONI SÜNNILUGU

Esimene öö kodus

Seekord jõudsin vähe kiiremini siia kirjutama, kui esimesel korral ja võin kohe öelda, et sama võib öelda ka Aroni sündimise kohta! 🙂

Ütleks siis, et mõned üksikud päevad paari nädala vältel enne sünnitust oli tunda, et midagi juba on toimumas aga seda vaid väga aimatavalt. Mina ei pannud tähele, et oleks kõht kuidagi rohkem alla vajunud lõpus või siis läinud hingamine kuidagi kergemaks ( mul polnud raske hingata) AGA mulle tundus, et mu samm oli küll kergem, kuigi kaalunumber oli mu elu kõige suurem 64 KG! Ehk siis ma võtsin kokku juurde 16 kg, millest läks maha ainult beebi kaal, sest, kui ma koju jõudsin ja ennast kaalusin siis ma olin suhteliselt pettunud 😀 Okei okei piimariiul kaalub nüüd ka omajagu, mille saab sealt maha arvestada aga jah siiski olen päris osavalt rasva kogunud 🙂 Kolme päeva pärast möödub sünnitusest juba 2 nädalat ja noh ma ütleks, et mul on hetkel selline kõht veel ees nagu oleks umbes 3. raseduskuu ja sellele ei aita kaasa öised maiustamised, mis imetamisega nii vältimatult raskesti ohjeldatavad on. Aga liigume edasi.

Päev algas nagu päev ikka. Kõigepealt viisin tirtsu lasteaeda ja siis otsustasin kodus passimise asemel ikkagi nats kontoris seltskonna mõttes abitööd teha. Täpset kellaaega ei mäleta aga pm kell 12.00 sain teada, mis tunne on, kui veed puhkevad 😀 Õnneks ma istusin ja inimesed mu ümber seda tähele ei pannud. Seda siis sellepärast, et lootekotti tekkis auk ning see ei purunenud täielikult.

Oh seda elevust, mis siis tekkis. Mees pani oma asjad kokku ja läks Norat lasteaiast ära tooma. Mina sõitsin autoga rahulikult koju oma haiglakotti täiendama ja lõplikult asju kokku panema. Kahe tunni jooksul ei olnud mul üldse mingeid valusid, kuigi juba ootasin. Minu peas oli ainult üks mõte, milleks oli see, et ma tõesti ei viitsi sinna haiglasse seekord tühja passima minna. Mees ütles, et ma hakkaks oma valude vahesid mõõtma, mis tundus mulle aga nii mõttetuna, sest ma vaevu tundsin üldse midagi. Sellest hoolimata ma siis hakkasin neid vahesid mõõtma ja eks ta oligi kohe selline 5-6 minuti tagant käiv. Loomulikult ma ei pidanud neid valusid mitte millekski. Olin üsna kindel, et beebi sünnib ikka 22. oktoober nagu oma peas ikka mõelnud olin, mitte 21. Et siis olnuks Noraga täpipealt 2,5 aastane vanusevahe.

Abikaasa ikka hullult kibeles, et hakkame ikka varem minema, et lähme poest läbi jne. Eks ma siis nõustusin sellega ja nii tegimegi. Nora läks vanaemale külla ja meie suundusime Selverisse ja Pelgusse. Pelgu uksest astusin sisse täpselt 16.00.
Vaatasime mu olukorra üle. Kiideti, et ideaalne ajastus haiglasse jõudmise osas – 3,5 cm avatust. Mu elu esimene ”päris” koroonatest ninaneelust ja jäingi ootama sünnitustuppa minemist, kuni testi tulemus käes. Kui vastus käes oli siis kutsusin abikaasa ka juba haiglasse sisse ja saimegi oma toakese.

Seal siis viskasin öösärgi selga ja kuulasin kõhedaid kaasvõitlejate möirgeid, mis ei kõlanud just linnulauluna 😀
Endal mul juba olid veidi suuremad valud. Võib öelda, et iga tuhu läks järjest valusamaks, kui oli eelmine aga ma elasin need ilusti üle. Ootasin seda valu, millal ma valuvaigistit nüüd küsima pean, enne kui hilja 😀

Olime vist mingi tunnike või poolteist seal olnud ,kui jällegist abikaasa initsiatiivil kutsusime ämmaka mind igaks juhuks üle vaatama, et kui kaugel me nüüd umbestäpselt oleme ja siis selguski, et lootekott ei ole täielikult purunenud, mis peale ta siis tegi selle nö katki (vesi oli juba läinud) ja tuli välja, et tegelikult oli avatus juba olemas. Ämmakas tahtis korra oma teise patsiendi juurde vist minna aga juhtus nii, et ma hakkasingi kohe sünnitama. 3 pressi ja oligi meie pisike linnupoja Aron 21.10.21 kell 18.39 käes. Kaalus 250 g rohkem kui õde – 2695 g ja pikkust 2 cm rohkem kui õel – 49 cm. Sünnihinne seekord oli 9/10, sest vesi oli juba läinud ja see tegi meie põnni natuke sinakaks.

Aga kuhu see valuvaigistav osa jäi? Ups ei jõudnud ja poleks vaja olnudki 🙂
Ämmaemand Aili Kütt oli lihtsalt super! Poleks osanud paremat soovida.
No see tunne, kui ikka laps käes ja jube süles on – kirjeldamatu loomulikult! Nii hea oli mõelda, et see on tehtud. Aaa ja muideks, õues oli ju torm sellel õhtul, 20 000 majapidamist ilma elektrita vms – see on see, kui ilmatüdruk parasjagu sünnitab 😀 😀 😀
Kui kutt emme kaissu sai siis jäi torm ka järgi 🙂


Mis puutub abikaasasse, siis võtke õppust – tal oli seekord kõrvatropid ka kaasas ja neist oli kasu 😀 Ja üleüldse on ta super paitaja ja oskab hästi vett anda juua, ega seal ju muud teha ei olnud 😀

Platsenta välja saamine oli ka oluliselt vähem valus, kui eelmine kord. Ka seekord ma otsustasin seda mitte lasta endale kaasa pakkida 😀
Õmmelda ei olnud tegelikult otseselt vaja aga kiirema paranemise mõttes 2 väikest ilupistet siiski tegime. Ei midagi hullu. Vetsu sain kohe minna ja ütleme niiet, kõik oli peaaegu nagu enne. Kui oli aeg minna sünnitusjärgsesse tuppa siis vahetasin riided ja tegime veel pilte ja sain ilusti kohe normaalselt istuda ja noh. Ei tea kas ma ikka just sünnitasin või nägin und sellest? 😀

Kurb osa oli loomulikult see, et perepalateid ega säärasest võisime vaid unistada, sest haigla oli nii täis ning saatsimegi siis issi koju printsessi eest hoolitsema ja emme läks pojakesega ühispalatisse, kus pidime veetma 2 ööd. Õnneks joppas ja sattusid väga toredad enda vanused palatikaaslased, kellega sai palju jutustatud ja niisama head huumorit 🙂

Ütleme nii, et mul vedas, et lootekott kohe päris katki ei läinud, sest vastasel juhul oleks ma umbes 2 tunniga ilmselt juba lapse jumal teab kus ilmale toonud. Ja kui enda sisetunnet ei oska usaldada, siis usalda vähemalt oma teise poole sisetunnet 🙂
Ja juba sõitsimegi seekord juba neljakesti meie armasse koju…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga